Rada maja ukseni - 2

 2017 aasta aprillis said kivid mustrisse laotud. Vahete vahel olen tõrjunud umbrohtu äädika ja soolaga. Vahest mõne võilille välja rebinud. Isetekkeline muru on võimas ja kiire. Suve lõpus tundus, et tee on jälle kadumas muru alla. Lõikasin servad noaga puhtaks ning juurisin võilillejuurijaga kõik umbrohud välja. Tühjaks jäänud kivivahed täitsin uuesti liivaga.

Kiviala istumiseks

Interneti ostukeskkonnast saime suure hunniku kasutatud sillutiskive. Meile maale sellised just sobivadki, veidi kulunud ja kasutamisjälgedega. Tütar käis põhjapool ja tõi sõiduautoga need kenasti kohale.

Uhkes kodureziimis olles, leidsime ikka mingeid töid, mida teha. Ühel hetkel hakkasime toimetama kasvuhoone juures. Must kile on maapeal olnud juba paar aastat. Selle all on igasugune elutegevus katkenud. Mees tuli appi ja kaevas mulla välja. Tõime killustikku ja sõelmeid, mille tasandasime. Sinna peale siis ladusime kivid.

Kivide vuukide vahele libistasime kuiva liiva. Tekkis suurepärane korrastatud ruum, kus saab mõnusalt istuda ja nautida ..  veini või tomateid ..

Korrastustööd

Korda sai tehtud järjekordne toolipaar. Toolid saime teise ringi poest. Kohe oli idee need kohendada veranda jaoks.

Aja jooksul on verandas saanud  valmis seinad ja põrand alla, nüüd on ka mööbel päris ontlik. Saab nautida nii veini kui raamatut.

Esimene maalilaager

Kirjandusmuuseumi maalilaagerdamine Otepääl. Terve pundar toredaid inimesi. Õppisin erinevaid alustõdesid - kuidas värve segada ja pintsleid puhastada. Inimesed valgusid laiali ümbruskonna põõsastikesse. Tagasi tulid suurepäraste taiestega. Vihma korral maalisime varikatuse all erinevaid lilli.

Lahtise piruka katsetused

Savist küpsetusahi on valmis juba mõnda aega. Suvi on loomulikult kõige mõnusam aeg, millal ahjus toitu valmistada. Tavalisemate tomatipastaga küpsetatud pitsade kõrval proovisin ka valget pitsat ja magusat pitsat.
Valge pitsa peal kasutasin mascarpone juustu. Oleks võinud proovida mingit segu, et oleks pehmem ja hõrgum. Proovipartii küpsetasin siiski elektriahjus pitsakivi peal. Kui vorst panna kõigepeale, siis jääb ta küpsedes krõbe.

Magusa pitsa koostise võtsin ikka legendaarse telekoka JO raamatust. Viinamarjad tuleks leotada valges veinis. Kohupiimaks midagi suupärast. Mulle maitseb riccota-tüüpi eesti kohupiim.

Istumistumba

Kõik algas sellest, et koroona sundis meid kodudesse juba märtsi alguses. Kodus istudes proovid ikka midagi korrastada ja sättida, et elu edeneks. Vanema tütre toas vedeleb nn oakott, mille sisu on kokku vajunud ja ümbris narmendab. Mõtlesin kokku kogutud teksapükste säärtest teha uue ümbrise. Asusin interneeduse avarustest abi otsima, kas kellelgi on lõikeid pakkuda. Leidsin vihjeid selle kohta, et tumba sisu ei pea kaugelt otsima minema. Tumba sisuks võiks kasutada selliseid rõivaid, mida ära visata ei raatsi aga selga ka enam ei pane. Mõte tundus intrigeeriv. Minu panipaigas on mitu suurt kasti täidetud vanade teksastega, millest annab kindlasti veel põnevaid asju õmmelda. Mõtle kui tore, kui saaks need teksased panna keset elutuba tumba sisse.
Tavaliselt teen ma valmis prototüübi, analüüsin olukorda, teen disaini korrektuure ja siis valmistan õige asja. Sel korral oli nii kiire ja nii põnev, et ei olnud aega prototüüpi tegema hakata. Panipaik+istumistool oli tehtud päris suur, põhja diameeter peaaegu 80 cm. Mõõtsin enda poroloonist tumba läbimõõduks 60 cm. Tumba kõrgus 40 cm, tundus istumiseks päris paras.

Otsisin teksade hulgast välja kõige paksemast ja tugevamast kangast isendid ja alustasin tööd. Kui selgus, et 60cm diameetriga ringi ümbermõõt on 190cm, siis hakkas asi juba kahtlane tunduma. Kui küljeriba oli alusringi külge õmmeldud, siis arvutasin huvipärast tumba ruumala. Tumba ruumala on 100 liitrit!!! 100 liitrit teksaseid -  ei tea kui palju see kaalub? Kas riided peaks tumbasse toppima kuidagi volditult või nutsakusse kägardatult? Kas on ikka mugav istuda sellise suhteliselt tihke nutsu otsas?

Teksariie on ise küllaltki pehme, iseseisvalt ta mingit vormi ei hoia. Leidsin kodust täpselt paraja mõõduga porolooniriba, mille paigaldasin tumba küljeks, siis oli lihtsam ka tumbat täita. Kõige pealmiseks kihiks panin mõned vanad padjad, et istumisalune oleks võimalikult pehme ja mitte nii kühmlik.
Kuna tekkis mingi aimdus tumba raskusest, siis mõtlesin, et on kaval plaan tumbale ka sangad külge õmmelda. Algselt mõtlesin need õmmelda pealmise osa ja küljetüki kinnitusõmblusesse. Hiljem tuli hea mõte, et võiks õmmelda pikema paela tumba alumisest osast kuni külje ülaservani välja. Aga seda oleks pidanud tegema enne kui tumba pealmine ring on kinni õmmeldud. Küljeriides on tõmblukk 40 cm. Selle kaudu õmmelda kanderihma teisele poole tumbat ei ole väga lihtne õmmelda.
Kuulsin, et selliseid kotte-istumisaluseid on tehtud lastetuppa ja nende sisse saab peita pehmeid mänguasju. Ma mõtlesin, kas mul on veel selliseid asju, mida ma kiivalt säilitan aga oleksid veidi pehmemad. Esimene mõte on näiteks kootud asjad, villased sokid, vanad kampsunid, mida kavatsen kunagi üles arutada.

Härra Biedermann ja tulesüütajad

Must komöödia leiab aset kenas ja korralikus linnakeses, kus viimasel ajal on toimuma hakanud saladuslikud terroriaktid. Ühel õhtul koputavad kaks meest linnakodanik Gottlieb Biedermanni uksele, esitlevad end kaupmeestena ning paluvad öömaja. Õige pea on nad majaperemehe loal ja abil end sisse seadnud maja pööningul, otse katuse all…

Meie silme all toimub osav manipulatsioon kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta. See on lugu kõigist neist inimestest, kes keelduvad tunnistamast neile vastu vaatavat tõde ning loodavad pead liiva alla peites sellega kohtumisest pääseda.

Ehkki näidend on kirjutatud juba 1958. aastal, pakub absurdihõnguline poliitiline parabool kindlasti äratundmist ka kaasaja kontekstis.

https://www.vanemuine.ee/repertuaar/harra-biedermann-ja-tulesuutajad/

Fermenteeritud lillkapsas

Hapendatud toit on igati kasulik seedetraktile. Retsept Kodukiri august 2019.