Esna mõisas teatrit vaatamas

 

Meie suur sümpaatia Kaspar Velbergi ja Kristjan Üksküla suhtes viis meid eelmisel suvel Esna mõisa teatrit vaatama.

"Esna mõisa saal muutub lavastuse esimeses vaatuses hotellitoaks, kus peatuvad kaks ühisel tööreisil viibivat kolleegi. Kui keset ööd ilmub hotellituppa võluv naisterahvas, muutub nii kollegiaalsuse kui ka kaine mõistuse säilitamine omaette väljakutseks. 

Teises vaatuses leiab publik end ulgumerelt, kus hulbib lihtne parveke kolme laevahukust pääsenud frakis mehega, kelle toiduvarud on otsa saanud. Kuna tegu on poliitiliste võimete poolest väga andeka seltskonnaga, algavad tipptasemel läbirääkimised, et leida kõiki osapooli rahuldav lahendus.

Lavastuse “Võluöö ulgumerel” autor on Sławomir Mrożek, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja Kristjan Üksküla ja kunstnik Maarja Viiding. Näitlejatena astuvad üles Kaspar Velberg (Linnateater), Kristjan Üksküla (Theatrum), Hele Palumaa, Paul Abiline, Mathias Ausmeel, Johan-Eerik Kõlar, Sundari Lüllmann, Raili Kõlar."

Meeldis väga näitlejate mäng ja saalikorraldus mõisas.

Leping muusikamajas

 

Pärast "Võluöö.Ulgumerel" vaatamist tundus, et Sławomir Mrożeki teoseid tasub vaadata. Kuigi eelmisest lavastusest on möödunud 10 aastat, siis emotsioon etendusest on taustal kuskil olemas, sellega seoses ka tekib võrdlemine. 

Esimest korda muusikamajas, ei osanud midagi oodata. Saalis oli paar rida tavalisi, mugavaid toole ning viimases reas kõrged, ebamugavad toolid. Kui meie saali jõudsime, olid mugavad toolid juba võetud. Etendusele tagasi mõeldes meenub esimesena istumise ebamugavus.