Iglu valmis!

Liivakihile tuleb asetada ideaalses korras šamottkivid.

Osad ostsime uued, osad said jälle taaskasutusse. Köögist lammutatud soemüürist sai neid ohtrasti.
Järgmiseks tarvis teha liivast küngas, just nii suur hakkab olema kolde sisemus.

Ja nüüd savi mätsima, 1 osa savi ja 1 osa liiva. Liiva korjasin ka enda maa pealt, kui mutid olid mõnusalt liivase koha peale oma hunnikuid teinud või kaevasime ise midagi välja. Ühed sõkkusid ja andsid materjali ette, üks vormis selle onnikeseks.

Küllaltki palju küsimusi jäi õhku; kas segus on piisavalt liiva või liiga palju liiva? kas vett peaks juurde lisama? kas põhku sai küllaldaselt?
ega enne teada ei saa, kui ahi on tööle pandud, aga sinna läheb veel aega kuniks savi kuivab.

Küpse, küpse, leivapätsi!

Idee on küpsenud aastaid, aga kuur oli ees. Nüüd, kus kuur sai pilbasteks tehtud, on plats vaba, et alustada savist küpsetusahju ehitusega. Kõigepealt alus. Liiva-kruusapadjale tuleb valada paks kiht betooni.

Betooni sisse pannakse raudlatid tugevduseks.

Segu valati tunde ja tunde. Betoon peab kuivama ja vajuma, siis saab alustada müüri ladumist.

Põhimüüriks said fiboplokid, mis järele jäänud vannitoa ehitusest. Vahepeal muutus ehitusekonseptsioon. Lahtise aluse asemel teeme kinnise müüri, mille täidame killustikuga. Sinna peale mitu sentimeetrit liiva ja kivivilla isolatsiooniks. Liiva peale tuleb laduda šamottkivid ahju põhjaks.

Viljandist toodi meile punaseid müüritelliseid. Nendest saame pealisehituse tehtud.
Nüüd on aeg üles otsida kõik need mannergud, mis sisaldavad savi. Aja jooksul on nii maast kui müürist leitud punast savi, kõik kenasti tallele pantud.

Mured lahenevad ajaga

Müüri ladudes ei olnud mul aimugi, millest trepp peaks valmima. Valmis kividest? Valaks ise betoonist? Raamatutes on näiteid säänseid ja määnseid.
Ühel hommikul ärkasin üles ja lõin labida maasse - teen pakkudest raamistiku, mille täidan lihtsate väikeste kividega.
Tehtud, tehtud!!! Mõelda polnud enam midagi. Puukuur sai eelmisel sügisel palgihunnikuks pakitud, sealt leidsin kenad tüsedad prussid.

Erinevatest ehitustest on järele jäänud kive ja killustikku. Nendega täitsin kastikesed, millest moodustusidki astmed.

Sõbrannal külas

Eelmisel aastal käisime vaatamas värskelt ostetud maja, vana ja kulunud aga väärikas. Sel korral oli kõik juba kenasti korrastatud, peen ja maitsekas.

Puhkuse veetsime siiski termides ja kohalikus restoranis tantsu keerutades.

Tooli uus elu

Meie armas koduhotell sulges oma uksed ja kraami jäi kõvasti üle. Tassiti see ka üpris kiiresti laiali. Mul õnnestus käpp peale panna veel viimastele toolidele. Head tugevad päris puidust tehtud. Poroloon oli ära koolenud ja mõned nupud kadunud..

Kangapoest leidsin väga sobiliku kanga, kriidivärv ja antiikvaha olid voodi all paremaid päevi ootamas. Nii saigi paari nädalavahetusega mõned toolid värskema ilme.

Jõulumaius

Kirjandusest loetud ja filmidest nähtud jõulupuding, müstiline tegelane. Raamaturiiulist leidsin toreda teose erinevate jõululike toitude kohta. Laadalt sain endale Siimusti keraamika kauni kausi, milles julgesin seda pudi keeta. 

Mida varem kraam valmis teha, seda maitsvam ta lõpuks on :) Rammus ja saiane. Erinevate maitseainete tuvastamisega oli veidi probleeme, aga sai ka see känd ületatud.

Aega on muidugi palju vahepeal merre voolanud, ei mäletagi täpselt peenemaid nüansse. Peab järgmise jõulude ajal uuesti tegema.

Munapühadeks...

Mõtlesin küll, et sel korral jätan värvimise vahele. Terevisioonis aga näitas üks noor disainer uusi võtteid, kuidas keni mune teha.
Esimene tehnika: panna muna punase veini sisse tunniks-paariks. algul jäi muna kahvatu tumeroosa. Mingi ajapärast aga tekkis muna pinnale kuldne sära.
Teine tehnika: uputada muna mustika toormoosi sisse. mina kasutasin külmutatud marju. pigistasin need muna pinnale laiaks.